Tasuja
Eduard Bornhöhe
See raamat oli huvitav, sest see rääkis ühe pärisorjusest vabaks saanud mehe pojast Jaanusest kes sai lossist endale kaks sõpra Emiilia ja Oodo ning sellest kuidas Jaanus elus hakkama sai.
See raamat oli väga ajas hüplik: kurd oli Jaanus kakskümmend, siis kakskümmendviis. Kui Jaanus sai kahekümne aastaseks läks ta riidu sõpradega keda ta lapsepõlvest saadik armsaks oli pidanud. Möödus viis aastat kui üks päev jooksis tema juurde sulane Maanus keda ta tundis ning kui ta palus süüa andis Jaanus talle seda. Samal ajal küsis Jaanus ta käest miks ta näljane on ning too vastas, et jooksis kubjase eest metsa ja on seal juba kaks päeva olnud kuna see tahtnud teda peksta. Kui Maanus söögi ära oli söönud läksid nad magama.
Järgmisel hommikul tuli kubjas väitma, et nemad on Maanuse enda majja lubanud ja et ei anna teda välja. Jaanus vaidles ning saatis ta ära. Kubjas läks kaebas selle lossihärrale lisadega edasi. Kui lossihärra sellest teada sai, siis läks ta rüütlitega jaanuse juurde Maanust küsima kuid kui ta oma tahtmist ei saanud kutsus Jaanus ta kahevõitlusesse mis hiljem muutus võitluseks kus kõik jaanuse sulased surid. Jaanus põhenes majja sisse ning kui jaanus seda tegi panid rüütlid ta maja põlema. Sellises majas olid aga sala väljapääsud ning Jaanus pääses ilma, et keegi teda näinud oleks.
Mitme aasta pärast Jüriööl põletati maha palju mõisaid ning talupojad kogunesid kokku, et vabaduse eest võidelda kuid kui nad sattusid võitlusesse Liivi landmeisteriga nad kõik surid.
See raamat oli väga lahe ning ma soovitan seda kõigile kes armastavad ajalugu.
